Pean tunnistama, et olen blogimise osas väga laisaks
muutunud. Vabandused, vabandused, vabandused. Enam pole palju vahetusaasta
lõpuni jäänud, seega üritan iga viimsetki hetke nautida ja tehes asju mida ma
vaid siin teha saan.
Viimastel päevadel olen palju aega koos Andresiga veetnud.
Ta on mu siinne hostvend kui ka treener, õpetades mulle palju hobuste kohta.
Alustades looma puhastamisest ja laka lõikamisest kuni rautamise, ratsutamise
ja hobustele muude trikkide õpetamiseni.
Hiljuti oli Andresil üks tõõots hobustega teises külas
Ubates. Tahtsin väga näha kuidas ta tõõtab nii et lunisin ennast kaasa. Nii sai
otsustatud, et miks mitte minnagi oma hobustega sinna. Kokku sõitsime sel
päeval 13 tundi. Enamus teekonnast oli minu jaoks täielik ekstreemsus, nimelt
läksime mõõda kitsaid mägirajakesi, kus tõus ja laskumine olid üsnagi
püstloodis.
Olin just eelnevalt paar päeva tagasi hobusega ühel
mäeseljakul kukkunud. Nimelt sadas vihma, läksime kerges traavis mäest alla,
kui üks hetk kadus hobusel tasakaal ja me käisime mõlemad külili. Shokk ja
kerge põrutus, kuid kõik läks hästi. Samas järgmisel rännakul sarnaseid
mäekülgi ületades pidin varuma ikka palju tahtejõudu.
 |
| õpime hobust rautama |
 |
| Andres |
 |
| Maastik |
 |
| Ja päike loojub |
 |
| Opetame hobuse puulaudu ületama |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar