... oma kallist koera
Sofit. Siin on tohutult koeri - suuri ja väikeseid, üsna sõbralikke ja mitte
nii sõbralikke, igat värvi ja igat tõugu. Minu äärmiselt sõnakuulmatu Sofi on
ikkagi kõige kallim.
...ühepajatoitu. Mul
on riisist kõrini.
...eesti keelt.
Möödunud on pisut üle kahe kuu sellel kontinendil. Ma saan enamvähem aru mida
mulle hispaania keeles räägitakse ja oskan pisut puterdades vastata. Olen
avastanud ennast ka mõtlemas vahel hispaania keeles. Samas unenäod on eesti
keeles ja igal hommikul venitan ma võimalikult kaua kodus, oma toas, tahtmata
jälle astuda teise keelekultuuri. See nõuab tohutult energiat, et tahta saada
inimestest oma ümber aru.
...kaneeli. Selle
maitset ja lõhna.
...Tallinna Loomaaeda.
Kes teab, see teab.
...olla nähtamatu.
Jah, kujutate ette Eestis mul oli selline supervõime. Pisut introvertne nagu ma
olen, on see üks raskemaid asju. Siin on see minujaoks täiesti võimatu.
Kuhuiganes ma lähen, pilgud püsivad minul. Inimesed lõpetavad töö ja lihtsalt
jõllitavad. Vahel möödudes sosistavad. Tihti vilistatakse, hüütakse "Hola,
mona" või "gringa". Tuttavad koolist, sugulaste hulgast või
inimesed kellega mind on tõenäoliselt tutvustatud, aga mul pole enam õrna aimugi
kus või kuidas nende nimi võiks olla, tulevad minuga rääkima, või kutsuvad
kaasa enda poole kohvi jooma või kuhu iganes. Näiteks täna käisin linnapea
kabinetis kohvi joomas, mis sest et tahtsin tegelikult jõuda puuviljapoodi enne
selle sulgemist.
...õppimist. Igatsen
seda tunnet kui pea tossab otsas ja midagi aru ei saa, aga homme on tulemas
kontrolltöö ja kui seda positiivsele hindele ära ei tee on kursus rikutud. Siin
ei ole mul koduseid töid, kontrolltööd on väga harva ja sõnaraamatu abiga saan needki
varasemalt tundides viibimatta tehtud paremini kui kohalikud. Matemaatikas,
keemias, füüsikas ja inglise keeles: teen tunnitöö ära esimese viie minuti jooksul, magan,
lõbustan end sudokudega, vahel näitan
ise õpetajale, kus ta vea teeb või annan ise tundi (inglise keel). (Tean et
tagasi Eesti koolis olles söön oma sõnu :)
...puktuaalsust.
Laupäeval ärkasin kell 4.30 hommikul, et olla kokkulepitud aja järgi 5.30
pargis, kuhu oli lubatud mulle mootorrattaga järgi tulla. Mina kui
kohusetundlik inimene olin kohal viis minutit varem. Ootasin tund aega. 6.30
tuli sõnum "Tulen hoopis autoga. Varsti seal". 7.15 jõudis inimene
kohale.
...heledasilmseid
inimesi. Üks päev kohtasin siniste silmadega turisti. Ma arvan et ma jõllitasin
teda sama moodi, nagu siin mind vaadatakse.
...sügist. Igatsen
neid langevaid punase-kollase-kirjusid lehti ja sügise lõhna. Pakse kampsuneid,
villaseid sokke ja kindaid.
...wifit. Siin seda
pole.
...autosid. Boavitas
leiab kõige rohkem kümmekond autot. Kui on vaja
minna teise linna, siis heal juhul viib keegi su mootorrattaga ära,
halvemal juhul pead leppima ülerahvastatud minibussiga, mille pidurid päris
kindlasti ühtki turvakontrolli ei läbiks.
...paksu tekki. Siin
pean leppima kahe õhukese pleediga. Mul pole küll öösel külm, aga palju mõnusam
uni tuleb ikka paksu vatiteki all.
...filme, millele pole
tekst peale loetud. Siin on absoluutselt kõik filmid ja uudised pealeloetud
hispaania keelse tekstiga. Filmid milles ma kuulen näitlejate päris häält
tunduvad ka sisult palju paremad. Eriti õudne on veel siis kui olen varem seda
filmi näinud õiges vormis.
...inimesi, kellele
meeldib päike. Enamus colombialased on nahatoonilt meist eestlastest vaid
pisult tumedamad ja ka neil on näha kui päike peale hakkab. See ei meeldi neile
aga üldse. Nad tahaksid kõik olla valged, kahvatu nahaga. Seetõttu päikselise
päevaga haaratakse päikesevari, kantakse võimalikult pikki riideid või ei
väljutagi majadest.
...raamatuid. Ma tahan
lugeda. Ma võiksin lugeda hispaania keelseid raamatuid, aga hetkel on see
keelebarjääri tõttu veel liiga raske ja aeganõudev. Samuti puudub siin
raamatupood, et leida meelepärast hispaaniakeelset kirjandust.
...sooja dušši. Käin
iga päev vähemalt korra või kaks dušši all. Iga kord teen seda ülihelikiirusel
soovides, et ma enam kunagi seda uuesti kordama ei peaks. Vesi on jääkülm.
...inimesi, kes saavad
aru, et nad ei oska laulda ja järeldavad ise sellest, et teiste juuresolekul
nad siis ei tee seda. Ei vaja pikemat kommenteerimist.
...prügikaste. See on
kohutav kui loodusvaenulikud nad siin on. Süüdimatult visatakse pakend tänavale, klassi põrandale, metsa, kraavi,
kuhu iganes. I n e t u.
...jalutuskäike
metsas, kus ma ei pea taimi kartma. Nüüd on asjad juba pisut loomulikumaks
muutnud, aga esimene kuu suutsin ma end alati metsas kuidagi vigastada. Siin on
kõik taimed okastega. Isegi nähes kivil ilusat pehmet rohelist sammalt kuhu
istuda. Ära tee seda!!!??. Need taimed on salakavalad ja mõeldud eurooplaste
peletamiseks.
...sarkasmi. Ma kipun
tihti vastama küsimustele irooniliselt ja vastupidiselt. Siin ei saa inimesed
sellest absoluutselt aru. Näiteks läksin poodi ja kohtasin seal klassiõde-
“Tere, Liisi! Mis teed?” - “Jahin elevante”. Ta vaatas mind kui lolli ja pole
minuga sellest päevast enam rääkinud. Samuti on raskusi sellega, kui mult
küsitakse midagi eitavas vormis ala “ Kas sa pole varem seal linnas käinud? ”
Minu loogika ütleb, et kui ma vastan jaatavalt, nõustun ma sellega, et ma pole
seal käinud. Võibolla on asi minu loogikas?
...liiklusreegleid. Kiiruspiiranguid
pole. Liiklusmärke pole. Kõnniteed pole. Kiivreid ja muud turvavarustust ei
kasutata. Olen näinud ühel mootorrattal korraga viite täiskasvanut. Olen näinud
kuidas mootorrattaga trantsporditakse muruniidukit- üks inimene juhtis, teine
istus tagurpidi sadulas ja hoidis muruniiduki käepidemest kinni. Olen näinud päris hulgaliselt riste maantee
ääres....
Aga ma armastan
Colombiat ja ma keeldun siit lahkumast.
 |
| Mu elu siin on sama tore kui sellele lambale avanev vaade bussi katuselt |
