Superstaar

Eile käisime saatkonnas viisat kinnitamas. Juan viis meid sinna aga ta pidi jääma välja, kuni me sees asjad korda ajame. Saatkonnas ei rääkinud mitte keegi inglise keelt. Õnneks Agnes sai pisut paremini aru kui mina ja ta aitas mind. Siis selgus, et tema ja Amelia viisad pole päris õigesti vormistatud. Neil oli ametlik dokument eraldi paberil, aga mitte passis. Seega nad pidid ühte teise majja minema viisasid tegema ja mina jäin üksi. Niipalju sain aru, et pean sõrmejälgi andma ja foto jaoks kaamerasse vaatama, aga siis tuli veel pabereid täita ja see oli raske. Õnneks sain hakkama ja võin nüüd täiesti ametlikult Colombias viibida.

Peale saatkonnas käimist läksime Mariaga lõbustusparki. See oli paksult õpilasi täis. Ma arvan, et kaks koolitäit lapsi, kõik koolivormides. Kui me atraktsioonide sabas seisime, trügisid kõik meist mööda, sest neil oli mõni klassikaaslane eespool. Maria sai pahaseks ja läks õpetajatega rääkima. Neil oli suva, nii et Maria läks turvatöötajatega rääkima. Nad olid väga sõbralikud ja ütlesid kohe: " Me anname teile neljale siis VIP pääsmed, millega te saate kõigil atraktsioonidel järjekorrast ette". 

Me käisime kõigil atraktsioonidel. Mõned neist olid ikka väga õudsed, kus sa veetsid päris palju aega pea alaspidi. Esimest korda tundus ka õuduste maja väga õudne. 

Peale selle, et meil olid nüüd VIP pääsmed, mis kõigis kadedust tekitasid, olime mina, Agnes ja Amelia kõigile vaatamisväärsusteks. Kuhu iganes me ei läinud, kõikide pilgud püsisid meil. Vahepeal hõigati meile "hola" ja kui me vastasime, siis hõikaja kiljatas ja rääkis oma sõpradele kohe, mis juhtus. Ühe atraktsiooni juures küsiti isegi, kas me tahaks nendega koos pilti teha.

Vasakult: Maria ema, Maria, mina, Amelia

Peale lõbustusparki läksime sööma kohta nimega "Crepes and Waffles". Sealsed toidud ja joogid olid nii head. Portsjonid olid aga väga suured. Mina ja Amelia ei suutnud enda omi ära süüa. Jõudsime koos järelduseni, et colombialased on küll lühikest kasvu, aga neil on kõhus lisaruum toidu mahutamiseks.

Lisaks tahan rääkida liiklusest, mis on kohutav. Kiiruspiiranguid siin ei ole ja kohati on tänavad augulisemad kui Eestis. Samuti puuduvad tagaistmetel tihti turvavööd. Auto- ja bussijuhid on hullud. Isegi, kui järgmise sõidukini on viis meetrit, läbitakse see gaas põhjas ja siis pidurdatakse, nii et kõik lendab ja sõidukite vahele jääb kaks millimeetrit. Samuti ei ole mingit austust jalakäijate vastu. Kui saad eluga üle tänava, võid õnnelik olla, kui ei, oled ise süüdi. Ja siis on veel mootorratturid, kes poevad ka kõige kitsamatesse vahadesse, et saaks  valgusfoori tagant startida esimesena. Juhtub ka nii, et ummikute tõttu jäävad sõidukid keset ristmiku seisma ja siis sõidavad ikkagi külgedelt teised autod ka sinna ristmikule ning algab signaalide koor ja keegi ei liigu edasi ega tagasi.

On teil kunagi juhtunud, et lennuk sõidab läbi äikese pilvede, hakkab järsku hullult värisema, kollased hapnikumaskid kukuvad alla ja inimeste seas tekib paanika? Tore, mul ka ei ole... Kardsin lendamist rohkem, kui oleksin pidanud. Aga äikesepilvi nägin küll seest ja pealt poolt ja see oli ilus.

Amsterdamis, kohe kohe asume Panama poole teele

Toit lennukis vol 1

Möödunud oli 3 tundi stardist

Möödunud oli 11 tundi stardist

Toit vol 2

Otsapidi Panamas

Öine Panama

Silviaga

Siliva ja Juan (siinsed YFU kontorist) tulid mulle lennujaama vastu. Sõitsime läbi öise Bogota taksoga nende koju. Nad on ka paar järgmist päeva mulle majutajateks. 

Esimene päev algas kell 7 hommikul väga lahja kohviga. See oli rohkem nagu soe piim kerge kohvi maiguga ja soovi korral võis sellele mett lisada. 

Pärast sööki läksime YFU kontorisse, kus meil toimus pisike aasta alguse seminar. Peale minu on Colombias vahetusõpilasteks kaks norra tüdrukut Agnes ja Amalie. Meiega tegeles colomblane Maria Luci, kes oli viis aastat tagasi vahetusõpilane Saksamaal. Meil oli väga lõbus. Päeva lõpuks põselihased valutasid. Homme peame korra saatkonnas käima ja siis lähme lõbustusparki. 

Samuti annab ajavahe tunda, sest mul on kell hetkel 04.53 ja Eestis 12.53. Mis tähendab, et on igati normaalne üleval olla.

Vaade mu praeguse kodu aknast

Viisaseiklused 2. osa

Esmalt tahan öelda kõigile järgmistele Colombia VÕPidele- Ärge valige viisale järgi minemise sõiduvahendiks bussi!!

Alustasin sõitmist 17.augusti varahommikul. Kell 12.00 olin Riias. Siis ootasin 6 tundi Varssavi bussi ja sõitsin ööläbi. 18. augustil kell 6 hommikul saabusin Poola. Saatkonda oli ainult 7,5km jalutada. Ütleme nii, et hommikul varakult on see raske seljakoti ja unise peaga veel üsna mõnus kõmpimine, aga tagasi bussijaama minemine oli juba märksa valusam.

Saatkonnas võttis mind vastu väga mõnus õhkkond. Jõudsin sinna täpselt avamise ajaks. Üks poolapäritolu töötaja ja valvur olid kohal, ülejäänud hilinesid colomblastele kohaselt tubli 20 minutit. Lõpuks üks pintsakus, tõmmu naha ja pruunide silmadega töötaja hakkas minu paberi patakaga tegelema. Ta oli hästi tore - küsis mult, kuhu ma Colombias elama lähen ja pärast rääkis mulle pikalt sellest piirkonnast ja üldiselt Colombiast. Vahepeal kui ta läks viisat vormistama, tuli ooteruumi veel üks tõmmu noormees. Ja üllatus üllatus,  tema oli vastupidiselt minule pärit Colombiast ja ühe programmiga Eestis töötamas.

Kokku läks saatkonnas natuke üle tunni. Siis oli mul veel aega 11h Poola-Riia bussi väljumiseni. Otsustasin, et külastan Varssavi loomaaeda. Kahjuks see katse nurjus, sest ma ei leidnud seda üles. Õigemini, ma otsustasin, et isegi kui ma olen õigel teel, siis rohkem edasi, kaugemale bussijaamast, ma ei kõnni. Seega pöörasin otsa ringi. Veetsin 8h raamatut lugedes.

Nüüd olen tagasi Eesti piirides. Veel ligi 2h sõitmist Tallinnasse naasmiseks. Kokku olen bussis veetnud 26h. See on piinarikas olnud.

Võideldes ootusärevusega

Pisut perest: Mu tulevane kodu asub mägede vahel pisikeses Boavita külakeses, Boyaca maakonnas, pisut põhja pool pealinnast. Seal elab mu hostisa William, kes töötab IT valdkonnas, hostema Sandra kes õpib ülikoolis ja mu väikene 9 aastane hostõde Maria Paula. Veel on neil pisike valge puudel Camelot ja kaks papagoid.

Pere käib nädalavahetustel tihti kõrvalasuvas linnas vanaisal ja sõpradel nende farmides külas. Pühapäeviti käib pere kirikus. Neile meeldib koos kaarte mängida, filme vaadata ning jalutuskäikudel käia. Puhkuse ajal sõidetakse sageli reisile või käiakse Bogotas sugulastel külas. Talvepuhkuse ajal jäädakse sageli ka kodukanti, kuna sellel ajal toimub mitmeid festivale ning jõulupidusid.

Facebookis suhtlen aktiivselt oma hostisa õetütrega.Ta tundub väga tore, aga probleeme tekitab keele barjäär. Google translate on suureks abiks, samas arvan, et neil on üsna naljakas.

Pisut koolist: Colombia YFU võttis minuga isiklikult ühendust, et seada mind üsna lihtsa valiku ette. Nad pakkusid välja kolm kooli - reaalainetel põhinev akateemiline kool, muusikakool, või loodusharidusele keskenduv kool. Kõik mis nad rääkisid oli et nad ei taha valikut minu eest ära teha...aaaga seal viimases on kalad, hobused, sead, maod ja erinevad huvitavad taimed ja sulle meeldiks seal. Siis saatsid paar pilti selle kooli ümbrusest:

Pisut viisast: Algselt oli plaanis, et sõidan Poola neljapäeval, reede hommikul jõuan kohale ja lähen saatkonda ning õhtul hakkan jälle tagasi Eesti poole liikuma. Kuid eile helistas mulle Eva-Helen ja ütles, et saatkonnast oli teatatud, et reedel on asutus riigipühade tõttu suletud. Niisiis pidin tühistama kõik bussid ja ostma kiiresti uued piletid pühapäev-esmaspäev-teisipäev sõitmiseks. Seega on kõik toimingud nüüd viimasel minutil, sest juba kolmapäeval 6.45 väljub lennuk. 

Esta es mi familia

Viisaseiklused 1. osa

Viimaks ometi hakkas Colombia YFU aktiivselt mind puudutava paberimajandusega tegelema. Kontorisse jõudis nii viisainfo, kui ka teade, et mulle on leitud pere. Täpsem info pere kohta jõuab minuni lähipäevadel. Samuti lisas kasutaja Colombia YFU mind näoraamatus sõbraks :)

Niisiis pidin ma Eesti YFU kontoris viisa paberitel järgi käima. Kohapeal selgus aga, et mul on üks oluline viisaankeet täitmatta. Eva-Helen (VÕPide üks kordinaatoritest) aitas mul seda kontoris täita. Peale meie olid kontoris veel umbes viis YFU töötajat ja lõpuks aitasid nad kõik mind selle ankeediga.

Kogu nali seisnes selles, et sinna ankeeti oli vaja lisada pilt. Mul ei olnud kuskil virtuaalmaailmas ühtki sobivat, nii et me tegime selle pildi ära kohapeal. Asi nägi välja nii- kaks töötajat seisid üks diivanil, teine diivanilaual ja hoidsid projektori näitamiseks kasutatavat valget tausta, Eva-Helen oma nutitelefoniga pildistas ja kõik teised kaasaarvatud mina lihtsalt naersime sest kogu situatsioon oli nii koomiline.

Lõpuks kui fotoshoot enamvähem edukalt tehtud sai, tuli pilt arvutis õigetesse mõõtudesse saada. Taaskord kaasati protsetuuri kogu inimressurss. Naerda sai. Aga nüüd mul on olemas kõik vajalik, et Poola Colombia saatkonda minna. Aega selleks on 14 päeva.

Viisaseiklused jätkuvad järgmine nädal Poolas...