Minu pere ja muud loomad

Mult on mitmeid kordi palutud, et räägiksin rohkem oma perest ja kodust. Kuna nad on täiesti tavalised inimesed, tuleb sellest ka väga tavaline postitus.

Iga tööpäev algab kell kuus koputusega mu toa uksele. See on hostema Yanet, kes täidab siin majas äratuskella rolli. Ma olen üldiselt hostema järel teine, kes tõusma peab, sest mu tunnid algavad kell seitse. Paula kool algab alles kell kaheksa.

Käin külma dušši all (sest sooja vett ei ole) ja söön hommikust. Selleks on siis tavaliselt mangomahl, must kohvi ingveriga ja muna. Vahel ka kako ja riis. Hommikusööki lõpetades on ka hostisa ja hostõde tõusnud. Seejärel ruttan kooli. See on umbes kilomeeter mu kodust, aga sinna jõudmiseks pean kõigepealt kõmpima mäest üles ja siis jälle alla ja siis jälle üles. Vahel on hostisa mu ka mootorrattaga ära viinud. Ma suudan peaaegu alati hiljaks jääda.

Esimesed kolm tundi on ilma pausideta, kui siis vaid õpetaja vahetumisel saab pisut hinge tõmmata. Seejärel on pooletunnine vahetund. Siis on avatud ka puhvet. See näeb välja nagu Eesti maapood, mis on varustatud kõige hullema värvilise keemiaga. Ma veedan selle vahetunni tavaliselt koos sõpradega tiigi ääres, kus õitseb tohutult lootuseid. See on väga ilus koht lihtsalt olemiseks.

Järgnevalt tuleb üle elada kaks piinarikast tundi kuni saabub lõuna. Olenevalt elukohale söövad õpilased koolis või kodus. Ma harrastan vahelduva eduga mõlemat. Ema, isa ja õde söövad üldiselt kõik koos kodus lõunat. Nii et kui hostisa La Uvitast koju lõunale sõidab, möödub ta mu koolist ja võtab mu mootorratta peale. Vahel olen aga sunnitud tugevate hoovihmade tõttu koolis sööma. Selleks on alati riis, salat, üks muna, mõned röstitud banaani viilud ja mahl. Peale söömist peseb iga õpilane ise oma taldriku ja topsi puhtaks.

Söömis kultuur on siinsetel õpilastel küll kohutav. Enamasti süüakse lusika ja näppudega. Päris palju toidust jõuab ka põrandale ja lauale. Õnneks taldriku ja topsi pesu võetakse tõsiselt ja õpilased teevad seda korralikult.

Peale lõunat on veel vastavalt päevale kaks või kolm tundi kuni võib koju minna. Siin lõpetab päeva õpetaja. Enne ei tohi keegi lahkuda, kui õpetaja pole selleks luba andnud, vahet ei ole, mitu minutit tund juba läbi on olnud.

Koju jõuan tavaliselt nelja või viie ajal õhtul. Mind tervitab uksel alati Camelot. Olen ta põhimõtteliselt okupeerinud, sest tal jätkub tähelepanu vaid minu jaoks. Kogu aja mis ma kodus veedan istub ta mu süles või magab mu kaisus. Kui ma ei peaks temast välja tegema, kraabib ta mu jalgu, hüppab üles-alla ja haugub kuni ma ta koridori uksetaha jätan või sülle võtan.

Õhtud mööduvad spontaalselt. Käin jõusaalis ja aitan Maria Paulat kodutöödega. Peale õhtusööki lähme tihti jalutama. Külastame vanavanemaid, tädisid, onusid või ristivanemaid. Jalutame puuviljaistanduste vahel või sõidame hostisaga mootorrattaga spontaanselt kuhugi, et pildistada päikeseloojangut ja mägesid.

Umbes üheksa ajal lõpetame päeva telekast seebikaid vaadates.

Laupäevad on mul senini möödunud mägedes matkates. Vahel koos hostisaga, vahel hostisa sõpradega

Pühapäeval kell kaheksa lähme alati kirikusse missale. Vanemad on mulle küll öelnud, et ma ei pea nendega kaasa minema, kui ei soovi, aga senini olen läinud. Mulle täiesti meeldib. Ma ei saa küll paljust aru, mida pühaisa räägib, aga rituaalseid tegevusi, mida kuulajaskond teeb on väga ilus vaadata.

Ülejäänud pühapäev möödub pere seltsis.

Kahe nädala pärast on viimaks ometi vaheaeg. Läheme siis arvatavasti perega Venezuelasse.

Koolivormis

Mis võiks olla hullemat hispaania keelsest filosoofiast?

Mejor amiga aca :)

Puuma

Ühel ilusal õhtul näitas hostisa mulle uudist puumast, kes leiti Boavita lähistelt pisut liiga lähedalt inimasutusele. Ta püüti kinni ja plaaniti viia loomaaeda. Selgus aga et see puuma oli tiine ja järglaste ilmale toomise ja liigi säilitamise eesmärgil otsustati ta ikkagi loodusesse tagasi viia.

Paar päeva peale selle uudise näitamist, tutvustas hostisa mind kohalikule politseiülemale ja keskkonna kaitse „ülemusele“. Kohe esimesel kohtumisel kutsus ta mind endaga koos mägedesse matkama.

Läksimegi siis uurima seda paika, kust puuma oli leitud. Me leitsime puuma jälgi. Puu mida mööda loom oli üles roninud ja küüsi teritanud. Lisaks kõigele sain mägedes matkata ja nautida loodust ja tohutult ilusaid vaateid.

Kuna olen välismaalane, heledate silmade,naha ja juustega, sain rohkesti tähelepanu ja teistelt meiega koos matkajatelt kutseid juba järgmistele matkadele. Niisiis sain ka kutse puuma loodusesse viimise matkale.

Varem olen midagi sellist vaid BBC või Nature kanalitelt näinud ja pole isegi osanud unistad kunagi mõnel sellisel matkal osaleda. See matk kestis kokku 10 tundi. Taaskord läbi tohutult ilusa looduse ja seekord ka läbides üle 4000 meetri kõrguseid mäeharju. Matka ka filmiti, nii et võite BBC uudistel silma peal hoida.

PS! Puuma ristiti ära minu järgi. Nii et nüüd elab Colombias Boyaca maakonnas, mitte just väga kaugel Boavitast puuma nimega Liisi.

Kaugemale autoga ei saa

10h kõmpimist

La Uvita kaugeimad elanikud

Pilved röövivad mägesid

Tähtsad isikud

Väsinud inimestest

Kohalik politseiülem

Kas me oleme juba kohal?

Igavlemiseks pole aega

Reedel jäi kool ära, sest toimus kolme kooli esitluspäev. Boavits asub nimelt kolm kooli- Aricola, kus käin mina, Ro Sa Rio – kus käib mu hostõde ja mis keskendub loovuse ja käsitöö arendamisele ja Tecnico- matemaatikat ja tehnoloogiat edendav. Üritus toimus Ro Sa Rio koolihoone aatriumis. Sinna viidi lauad, kuhu siis vanuse astmete järgi pandi koolis valmistatud esemeid. Pean tunnistama, et olin üllatunud. Koolides tehakse väga korralikke, väga hästi vormistatud ja loodussäästlike töid. Kahjuks ei õnnestunud seal pilte teha, sest kõige rahvarohkem vaatamisväärsus olin mina. Mind reaalselt ümbritses mitukümmend õpilast ja õpetajat, kes olid tihedalt mu ümber kokku surutud. Küsimusi oli igast vallat. Esi koha annan aga küsimusele - „Mis aasta teil Eestis praegu on?“. Pärast pikemat naeruhoogu vastasin „4034“. Te oleksite pidanud nägema nende nägusid.

Pääsesin sellest rahvasummast tänu oma hostemale. Ta tuli mult küsima, kas ma tahaksin nädalavahetuse Soatas koos ühe ta sõbraga ülikoolist veeta. Kuna „Ei“ ütlemine on siin üsna ebaviisakas, pidin nõustuma. Sõit tuli minu jaoks väga ootamatult, olin tõesti lootnud, et saan selle nädalavahetuse rahulikult perega kodus veeta. Samuti ei olnud ma kutsujaga kordagi varem kohtunud. Ja ma endiselt ei mõista täpselt miks ta mind kutsus. Samas, nagu YFUkad ütlevad – tuleb mugavustsoonist väla saada, sest seal magic happens.

Soata asub paar kilomeetrit Boavitast all pool ja seal on tohutult palav. Seal kasvatatatakse papaiasi, banaane, mangosi, tubakat ja kohvi. See on looduse poolest väga ilus koht. Elasin seal koos koos Rosa (hostema sõber), tema pisikese poolteist aastase tütre ja vanematega. Neil oli pisike majake pisut eemal külast. Nad pidasid kanu, lehmi, kitsi, papagoisid ja hobuseid. Viimastega sain ka mina ratsutada nii palju kui tahtsin. See oli mõnus tunne. Ma polnud mitu aastat hobuse selga saanud ja nüüd oli see võimalus- ratsutada looduses, mägedes, nii palju kui soovisin.

Külastasime ratsutamise vahepeal ka ühte papaia istandust. Saagi koristus oli just lõppenud ja papaiasid laoti müügi jaoks kastidesse. Siin teavad kõik kõiki ja töölised jagasid ka meile lahkesti papaiasid. Ma võikski neist aasta läbi toituda. Miski pole parem just äsja korjatud papaiadest.

YFU reeglites on kirjas, mis spordialasi ja ekstreemsusi üldiselt võib vahetusaasta jooksul harrastada milliseid mtte. Näiteks ei tohi eralennukit (või teisi mootorsõidukeid) juhtida, samuti võitluskunstide ja ekstreem spordialade jms harrastamine on lubatud vaid pere, hostpere ja YFU allkirjastatud kokkuleppe korral. Reeglites ei ole aga midagi kirjas härgade kohta.
Rosa küsis mult vaid, kumma härja ma tahan võtta ja nii me siis viisime kaks tohutut härg karjamaale sööma. Kusjuures just enne minekut tehti neile veel ka mingi süst (vaktsiin vms), mis neid tõsiselt ärritas. Ma pole kunagi ühtki looma nii hirmsasti kartnud kui neid härgi.

Õnneks härjad ei teinud mulle midagi, hoitsin pikkivahet ja kui looma samm pisutki kiirenes tõstsin vitsa, mida nemad kardsid ja mis neid aeglustas. Selle asemel sattusin kaklusesse papagoidega. Rosa kodu ümbruses elas palju papagoisid. Nad olid kärbitud tiibadege ja täitsid lemmikooma ülesannet. Neile väga meeldis hääli jäljendada. Teisel hommikul viisime Rosaga lindudele süüa. Ma ei osanud ned loomakesi karta ja mangosi söödaalusele pannes, üks lind arvas et tahan teda  haarata ja ründas mu kätt. See oli päris valus. Käsi sai kriimustada, aga jäin ellu.

Õnnelik laps, hobuse seljas

Täna oli Colombia Brasiilia jalka mäng, nii et selle särgi kandmine oli kohuslik.

Papaiad ja õnnelikud inimesed

Tubakas

Minu pisike taltsutatav

Kodus

25.08.2014.

Alustasin sõitmist Bogotast Boavitasse. Algul räägiti mulle 6st tunnist bussisõidust, siis muutus see kaheksaks tunniks ja lõpuks sõitsime kokku üheksa tundi. Mäed, orud, kaktused ja vahelduv kliima saatsid meid terve tee. Sadas nii vihma kui ka lörtsi, paistis päike ja lõi välku. Kohale jõudsime pimedas. Mind saatis Maria Paula, kes oli paar aastat tagasi Belgias vahetusõpilane ja kelle vanaema elab Boavitas. Temaga oli lihtne rääkida, sest ta oskas pisut inglise keelt. Kohale jõudes tabas mind aga šokk, sest mu hostpere, hostsugulased ega naabruskond ei rääkinud sõnagi inglise keelt.

Kõndisime bussipeatusest vaikuses mu tulevasse koju. See oli väike armas roheline majake. Uksel tervitas mind üks pisike valge karvakera nimega Camelot. Seinal oli suur silt „Bienvenida Liisi“, laual soe kakao ja kohalik paksu-pannkooki-meenutav toit.

Esimene vestlus oli piinlik. Palusin oma vigase hispaania keelega, et nad aeglasemalt räägiks. See toimis, aga samas hakkasid nad palju valjemeni rääkima. Ega ma siis palju rohkem aru ei saanud. Lõpuks nad helistasid Maria Paulale. Rääkisid temale kogu loo ära. Maria Paula tõlkis mulle kõik inglise keelde. Ma vastasin ja ta tõlkis selle mu vanematele. Nüüd on asjad muutunud juba palju lihtsamaks. Jalutan küll ringi hispaania-eesti-hispaania sõnaraamatuga, aga lihtsamad asjad saan räägitud.

Järgmisel päeval näitasid vanemad mulle linna. See on pisike asula mäe küljel, kus kirevates toonides majakesed, poed ja koolid asuvad tihedalt üksteise külje all. Enamus tänavaid on 50kraadise (võibolla suuremagi) nurga all. Vahetevahel olen tabanud ennast mõttelt, kui head need kelgutamiseks oleks. Paraku on päeval väljas 20-30 kraadi aastaringselt. Kohalike jaoks alla 25 kraadi on külm ja siis pannakse sall kaela ja kindad kätte.

Minu kool asub järgmise mäe külje peal ehk siis sina jõudmiseks tuleb kõmpida mäest alla läbi oru ja jälle mäest üles. Ka kooli hooned asuvad erinevatel tasandikel. Palliplats on üks kõrgemail asuvaid paiku, seega on targem palli mitte liiga kõvasti taguda.

Acricola kool keskendub loodushridusele ja veterinaariale. Meil leidub seal lehmi, sigu, kanu ja kalu. Palju on ka aiakesi erinavate tamedega. Kogu kupatuse eest kannavad hoolt peamiselt õpilased. Muidugi ei puudu ka palavates klassiruumides toimuvad matemaatka, füüsika, eetika, religioon jms. Tunnid algavad kell 7 hommikul ja lõppevad 15.30 või 16.30. Vahepeal on üks söögivahetund. Väikeste vahtundide pikkus oleneb õpetajatest. Kui õpetaja on tunni lõpetanud, on õpilastel vabaaeg kuni järgmise õpetaja saabumesini. Igal õpilasel on oma koduklass ja seal toimub enamus tunde. Praktiline osa on õues.

Esimene koolipäev oli õudne. Palju pruunisilmseid pidevalt mu ümber ja tohutult küsimusi, millest ma aru ei saanud. Õnneks leidsin paar head inimest, kes taipasid võtta asju rahulikult ja rääkida aeglaselt.

Õpetajatele meeldin ma väga. Nad üritvad pidevalt oma inglise keele oskust minu peal praktiseerida. Ütlen ausalt, see on neil kohutav. Samuti on nad kutsunud mind paar korda endaga söögivahetunnil kohvitama ja direktor isiklikult palus, et ma teeksin temaga koos pilti. Kui ma viisin kooli eesti šokolaadi, soovis keemia õpetaja šokolaadi ümbrist endale mälestuseks. Sellel nädalavahetusel lähen koos direktori ja paari teise õpetajaga ühte teise külla veterinaaria praktikale.

Praktikal

Ilusaima kitse valimised, mina olin zyriis

Camelot

Minu tuba

Kool

Pajaritos

Alustame hommikut parima kohviga maailmas

Notsud, koolis

Boavita, minu kodulinn

Praktika

Kool

Klassikaaslased

Linnapea synnip2eval

Siin on normaalne, et soolane toit ja midagi magusat on samal taldrikul. 

Istume host6ega maailma serval ja s66me mandariine

Hostisa puuotsas

Kohalik puuvili. Meenutab v2imuselt pirni, seest on aga roosa ja maitseb ime h2sti

Boavita t2navad

Peale matka

Pyhap2ev on pesup2ev

Hostvanemad peale matka