On aeg teha viimane postitus ja tõmmata otsad kokku. Tuleb pakkida asjad, kallistada kõiki tugevasti, teha pai oma kallistele kutsudele ja hobustele. Ja ongi kõik.
Veel on ligi viis tundi jäänud mul viibida Colombia pinnal. Seda on pisut liiga vähe arvestades, et viibin lennujaamast veel kaugel. Viimased pool tundi olen bussiga ummikus istunud, sest viimaste päevade suured sajud tekitasid just täna ööl korraliku maalihke, mille tulemusel emake loodua pühkis tükikese maanteest minema.
Siine elu on õpetanud mitte ülemõtlema ja mitte liigselt pabistama. Lootus on homme hilisõhtul ikka eestimaa pinnal maanduda.
Mul on olnud väga tore aasta täis naeru, nuttu ja üllatusi. Suus ja mõtetes kõlab hispaania keel, pruunisilmsetest Boavitalastest on saanud mu perekond ja sõbrad. Ja üldse olen igati tänulik kõigi nende kogemuste ja seikluste eest. See aasta on mulle palju õpetanud ja juurde andnud. Olen ka enda kohta palju uut teada saanud.
Kõigile neile kes arvavad endiselt et siin hommiku, lõuna ja õhtu söögiks on vaid narkootikumid ja öösel pimedas saab veel ka kuuli kerre tahaks öelda et te peate ise siia tulema. Siis näete et kõige tõsisem oht on et te ei taha siit üks hetk enam lahkuda.
Need inimesed siin on lihtsalt niivõrd sõbralikud ja abivalmid. Nad ei janune eurooplase suure rahakoti järgi vaid neil on uudishimu õppida ja laiendada oma silmaringi. Ei ole nende süü kehv koolisüsteem või elamistingimused. Nad on õnnelikud sellega mis neil on, väärtustades pere ja sõpru rohkem kui ei midagi muud.
Muchísimas gracias Wilian, Yanteh, Maria Paula, abuelita, Mathe, Maria Isabel, Don Rafael y tu esposa, Andres, Alejandro, mis profesores y compañeros, grupo de teatro y todos otros que ayudarme en esta año acá en Colombia. Fue una año maravilloso. Hoy es mi vuelo a Estonia. No estoy triste por irse. Un día quiero volver. :)
pühapäev, 28. juuni 2015
reede, 12. juuni 2015
Viimased tegemised
Pean tunnistama, et olen blogimise osas väga laisaks
muutunud. Vabandused, vabandused, vabandused. Enam pole palju vahetusaasta
lõpuni jäänud, seega üritan iga viimsetki hetke nautida ja tehes asju mida ma
vaid siin teha saan.
Viimastel päevadel olen palju aega koos Andresiga veetnud.
Ta on mu siinne hostvend kui ka treener, õpetades mulle palju hobuste kohta.
Alustades looma puhastamisest ja laka lõikamisest kuni rautamise, ratsutamise
ja hobustele muude trikkide õpetamiseni.
Hiljuti oli Andresil üks tõõots hobustega teises külas
Ubates. Tahtsin väga näha kuidas ta tõõtab nii et lunisin ennast kaasa. Nii sai
otsustatud, et miks mitte minnagi oma hobustega sinna. Kokku sõitsime sel
päeval 13 tundi. Enamus teekonnast oli minu jaoks täielik ekstreemsus, nimelt
läksime mõõda kitsaid mägirajakesi, kus tõus ja laskumine olid üsnagi
püstloodis.
Olin just eelnevalt paar päeva tagasi hobusega ühel
mäeseljakul kukkunud. Nimelt sadas vihma, läksime kerges traavis mäest alla,
kui üks hetk kadus hobusel tasakaal ja me käisime mõlemad külili. Shokk ja
kerge põrutus, kuid kõik läks hästi. Samas järgmisel rännakul sarnaseid
mäekülgi ületades pidin varuma ikka palju tahtejõudu.
| õpime hobust rautama |
| Andres |
| Maastik |
| Ja päike loojub |
![]() |
| Opetame hobuse puulaudu ületama |
Tellimine:
Postitused (Atom)






