Lehed

pühapäev, 28. juuni 2015

Viis tundi

On aeg teha viimane postitus ja tõmmata otsad kokku. Tuleb pakkida asjad, kallistada kõiki tugevasti, teha pai oma kallistele kutsudele ja hobustele. Ja ongi kõik.

Veel on ligi viis tundi jäänud mul viibida Colombia pinnal. Seda on pisut liiga vähe arvestades, et viibin lennujaamast veel kaugel. Viimased pool tundi olen bussiga ummikus istunud, sest viimaste päevade suured sajud tekitasid just täna ööl korraliku maalihke, mille tulemusel emake loodua pühkis tükikese maanteest minema.

Siine elu on õpetanud mitte ülemõtlema ja mitte liigselt pabistama. Lootus on homme hilisõhtul ikka eestimaa pinnal maanduda.

Mul on olnud väga tore aasta täis naeru, nuttu ja üllatusi. Suus ja mõtetes kõlab hispaania keel, pruunisilmsetest Boavitalastest on saanud mu perekond ja sõbrad. Ja üldse olen igati tänulik kõigi nende kogemuste ja seikluste eest. See aasta on mulle palju õpetanud ja juurde andnud. Olen ka enda kohta palju uut teada saanud.

Kõigile neile kes arvavad endiselt et siin hommiku, lõuna ja õhtu söögiks on vaid narkootikumid ja öösel pimedas saab veel ka kuuli kerre tahaks öelda et te peate ise siia tulema. Siis näete et kõige tõsisem oht on et te ei taha siit üks hetk enam lahkuda.

Need inimesed siin on lihtsalt niivõrd sõbralikud ja abivalmid. Nad ei janune eurooplase suure rahakoti järgi vaid neil on uudishimu õppida ja laiendada oma silmaringi. Ei ole nende süü kehv koolisüsteem või elamistingimused.  Nad on õnnelikud sellega mis neil on, väärtustades pere ja sõpru rohkem kui ei midagi muud.

Muchísimas gracias Wilian, Yanteh, Maria Paula, abuelita, Mathe, Maria Isabel, Don Rafael y tu esposa, Andres, Alejandro, mis profesores y compañeros, grupo de teatro y todos otros que ayudarme en esta año acá en Colombia. Fue una año maravilloso. Hoy es mi vuelo a Estonia. No estoy triste por irse. Un día quiero volver. :)














reede, 12. juuni 2015

Viimased tegemised

Pean tunnistama, et olen blogimise osas väga laisaks muutunud. Vabandused, vabandused, vabandused. Enam pole palju vahetusaasta lõpuni jäänud, seega üritan iga viimsetki hetke nautida ja tehes asju mida ma vaid siin teha saan.

Viimastel päevadel olen palju aega koos Andresiga veetnud. Ta on mu siinne hostvend kui ka treener, õpetades mulle palju hobuste kohta. Alustades looma puhastamisest ja laka lõikamisest kuni rautamise, ratsutamise ja hobustele muude trikkide õpetamiseni.

Hiljuti oli Andresil üks tõõots hobustega teises külas Ubates. Tahtsin väga näha kuidas ta tõõtab nii et lunisin ennast kaasa. Nii sai otsustatud, et miks mitte minnagi oma hobustega sinna. Kokku sõitsime sel päeval 13 tundi. Enamus teekonnast oli minu jaoks täielik ekstreemsus, nimelt läksime mõõda kitsaid mägirajakesi, kus tõus ja laskumine olid üsnagi püstloodis.


Olin just eelnevalt paar päeva tagasi hobusega ühel mäeseljakul kukkunud. Nimelt sadas vihma, läksime kerges traavis mäest alla, kui üks hetk kadus hobusel tasakaal ja me käisime mõlemad külili. Shokk ja kerge põrutus, kuid kõik läks hästi. Samas järgmisel rännakul sarnaseid mäekülgi ületades pidin varuma ikka palju tahtejõudu.
õpime hobust rautama

Andres

Maastik

Ja päike loojub

Opetame hobuse puulaudu ületama





teisipäev, 19. mai 2015

Natukene kõigest

Choconta

Aeg möödub linnutiivul.Veel ongi jäänud vaid üks kuu Eestisse naasmiseni.

Viimased paar nädalat on möödunud koolivabalt. Õpetajad otsustasid madalate palkade ja kehvede töötingimuste tõttu streikima hakata niiet õpilased on olnud sunnitud koju jääma. Nii kurb kui see ka poleks, peavad nad selle aja juuni vaheaja arvelt tagasi tegema.

Mina otsustasin seda vaba aega nautida Chocontas. Seal on nimelt mu hostvanaema tütre maakodu. Tütar ise elab Bogotas. Vahel veedab ta pere seal nädalavahetusi.  Muul ajal on neil seal niiöelda palgatud inimesed elama ja loomade, taimede eest hoolitsema. See on väga tore perekond kes seal elab- ema, isa, tütar (15) ja kaks venda (28 ja 32).

Enamuse ajast Chocontas veetsingi vanema venna Andrés´ga. Tal oli umbes aasta tagasi mootarratta õnnetus, milles ta jalaluu murdis. Nüüdseks ta kõnnib jälle päris ilusti, aga  tänaseni peab ta teraapiates käima ja nii siis läksin temaga kaasa. Me kaks matkamise hullu otsustasime et oleks hea mõte jala minna. Ehk umbes 15 km sellest maakodust linnani + 15 tagasi ja niimoodi iga päev.

Õhtupoolikutel käisin Andrés´ga ratsutamas. Nimelt on ta väiksest saadik hobuseid armastanud ja õppinud neid treenima. Ta on võitnud palju auhindu selles vallas ja üldse saab ta loomadega väga hästi läbi. Niisiis õpetas ta mullegi palju hobuste ja ratsutamise kohta. Igal õhtul sai Choconta farmide vahel paar tundi tiirutatud. Ühel õhtul jäime väga hilja peale ja tagasitee möödus juba kottpimedas, mis oli jällegi uutmoodi kogemus.

Kuna vaid nii vähe on jäänud tagasilennuni, siis tahan seda viimast aega nautida ja mitte igavledes veeta. Seetõtte sõidan juba varsti varsti Chocontasse tagasi.

Mariaga ratsutamas

Õnnelik Lucy oma pulkadega

Sellel ööl

Neid oli kokku kaheksa. Vaktsineerimise ajaks panime
 kõigile eri värvi lipsu kaela.

Kuidas neid nunnudusi mitte armastada

Papagoi vaatas mulle ülevalt alla.



pühapäev, 12. aprill 2015

Colombiat avastamas

Raquira
Villa de Leyva

Villa de Leyva

Villa de Leyva klooster

Putukas

Villa de Leyva

Villa de Leyva peaväljak

Villa de Leyva hotelli siseõu

Raquira turistikas

Raquira turistikas

Raquira turistikas

Raquira kirik

Raquira kirik seestpoolt
Üks sõber
Chiquinquira kirikus missal
Chiquinquira kirik väljast poolt
Zipanquira soola katedral
Zipanquira soola katedral
Bogota keskus
Bogota keskus
Bogota keskus
Siis kui kõht oli juba täis
Bogota, Monserrate
Via crucis
Via crucis
Via Crucis
Bogota, Monserrate

Minu sõber Raquiras