Liisi Colombias: Kodus

25.08.2014.

Alustasin sõitmist Bogotast Boavitasse. Algul räägiti mulle 6st tunnist bussisõidust, siis muutus see kaheksaks tunniks ja lõpuks sõitsime kokku üheksa tundi. Mäed, orud, kaktused ja vahelduv kliima saatsid meid terve tee. Sadas nii vihma kui ka lörtsi, paistis päike ja lõi välku. Kohale jõudsime pimedas. Mind saatis Maria Paula, kes oli paar aastat tagasi Belgias vahetusõpilane ja kelle vanaema elab Boavitas. Temaga oli lihtne rääkida, sest ta oskas pisut inglise keelt. Kohale jõudes tabas mind aga šokk, sest mu hostpere, hostsugulased ega naabruskond ei rääkinud sõnagi inglise keelt.

Kõndisime bussipeatusest vaikuses mu tulevasse koju. See oli väike armas roheline majake. Uksel tervitas mind üks pisike valge karvakera nimega Camelot. Seinal oli suur silt „Bienvenida Liisi“, laual soe kakao ja kohalik paksu-pannkooki-meenutav toit.

Esimene vestlus oli piinlik. Palusin oma vigase hispaania keelega, et nad aeglasemalt räägiks. See toimis, aga samas hakkasid nad palju valjemeni rääkima. Ega ma siis palju rohkem aru ei saanud. Lõpuks nad helistasid Maria Paulale. Rääkisid temale kogu loo ära. Maria Paula tõlkis mulle kõik inglise keelde. Ma vastasin ja ta tõlkis selle mu vanematele. Nüüd on asjad muutunud juba palju lihtsamaks. Jalutan küll ringi hispaania-eesti-hispaania sõnaraamatuga, aga lihtsamad asjad saan räägitud.

Järgmisel päeval näitasid vanemad mulle linna. See on pisike asula mäe küljel, kus kirevates toonides majakesed, poed ja koolid asuvad tihedalt üksteise külje all. Enamus tänavaid on 50kraadise (võibolla suuremagi) nurga all. Vahetevahel olen tabanud ennast mõttelt, kui head need kelgutamiseks oleks. Paraku on päeval väljas 20-30 kraadi aastaringselt. Kohalike jaoks alla 25 kraadi on külm ja siis pannakse sall kaela ja kindad kätte.

Minu kool asub järgmise mäe külje peal ehk siis sina jõudmiseks tuleb kõmpida mäest alla läbi oru ja jälle mäest üles. Ka kooli hooned asuvad erinevatel tasandikel. Palliplats on üks kõrgemail asuvaid paiku, seega on targem palli mitte liiga kõvasti taguda.

Acricola kool keskendub loodushridusele ja veterinaariale. Meil leidub seal lehmi, sigu, kanu ja kalu. Palju on ka aiakesi erinavate tamedega. Kogu kupatuse eest kannavad hoolt peamiselt õpilased. Muidugi ei puudu ka palavates klassiruumides toimuvad matemaatka, füüsika, eetika, religioon jms. Tunnid algavad kell 7 hommikul ja lõppevad 15.30 või 16.30. Vahepeal on üks söögivahetund. Väikeste vahtundide pikkus oleneb õpetajatest. Kui õpetaja on tunni lõpetanud, on õpilastel vabaaeg kuni järgmise õpetaja saabumesini. Igal õpilasel on oma koduklass ja seal toimub enamus tunde. Praktiline osa on õues.

Esimene koolipäev oli õudne. Palju pruunisilmseid pidevalt mu ümber ja tohutult küsimusi, millest ma aru ei saanud. Õnneks leidsin paar head inimest, kes taipasid võtta asju rahulikult ja rääkida aeglaselt.

Õpetajatele meeldin ma väga. Nad üritvad pidevalt oma inglise keele oskust minu peal praktiseerida. Ütlen ausalt, see on neil kohutav. Samuti on nad kutsunud mind paar korda endaga söögivahetunnil kohvitama ja direktor isiklikult palus, et ma teeksin temaga koos pilti. Kui ma viisin kooli eesti šokolaadi, soovis keemia õpetaja šokolaadi ümbrist endale mälestuseks. Sellel nädalavahetusel lähen koos direktori ja paari teise õpetajaga ühte teise külla veterinaaria praktikale.