Reedel jäi kool ära, sest toimus kolme kooli esitluspäev. Boavits asub nimelt kolm kooli- Aricola, kus käin mina, Ro Sa Rio – kus käib mu hostõde ja mis keskendub loovuse ja käsitöö arendamisele ja Tecnico- matemaatikat ja tehnoloogiat edendav. Üritus toimus Ro Sa Rio koolihoone aatriumis. Sinna viidi lauad, kuhu siis vanuse astmete järgi pandi koolis valmistatud esemeid. Pean tunnistama, et olin üllatunud. Koolides tehakse väga korralikke, väga hästi vormistatud ja loodussäästlike töid. Kahjuks ei õnnestunud seal pilte teha, sest kõige rahvarohkem vaatamisväärsus olin mina. Mind reaalselt ümbritses mitukümmend õpilast ja õpetajat, kes olid tihedalt mu ümber kokku surutud. Küsimusi oli igast vallat. Esi koha annan aga küsimusele - „Mis aasta teil Eestis praegu on?“. Pärast pikemat naeruhoogu vastasin „4034“. Te oleksite pidanud nägema nende nägusid.
Pääsesin sellest rahvasummast tänu oma hostemale. Ta tuli mult küsima, kas ma tahaksin nädalavahetuse Soatas koos ühe ta sõbraga ülikoolist veeta. Kuna „Ei“ ütlemine on siin üsna ebaviisakas, pidin nõustuma. Sõit tuli minu jaoks väga ootamatult, olin tõesti lootnud, et saan selle nädalavahetuse rahulikult perega kodus veeta. Samuti ei olnud ma kutsujaga kordagi varem kohtunud. Ja ma endiselt ei mõista täpselt miks ta mind kutsus. Samas, nagu YFUkad ütlevad – tuleb mugavustsoonist väla saada, sest seal magic happens.
Soata asub paar kilomeetrit Boavitast all pool ja seal on tohutult palav. Seal kasvatatatakse papaiasi, banaane, mangosi, tubakat ja kohvi. See on looduse poolest väga ilus koht. Elasin seal koos koos Rosa (hostema sõber), tema pisikese poolteist aastase tütre ja vanematega. Neil oli pisike majake pisut eemal külast. Nad pidasid kanu, lehmi, kitsi, papagoisid ja hobuseid. Viimastega sain ka mina ratsutada nii palju kui tahtsin. See oli mõnus tunne. Ma polnud mitu aastat hobuse selga saanud ja nüüd oli see võimalus- ratsutada looduses, mägedes, nii palju kui soovisin.
Külastasime ratsutamise vahepeal ka ühte papaia istandust. Saagi koristus oli just lõppenud ja papaiasid laoti müügi jaoks kastidesse. Siin teavad kõik kõiki ja töölised jagasid ka meile lahkesti papaiasid. Ma võikski neist aasta läbi toituda. Miski pole parem just äsja korjatud papaiadest.
YFU reeglites on kirjas, mis spordialasi ja ekstreemsusi üldiselt võib vahetusaasta jooksul harrastada milliseid mtte. Näiteks ei tohi eralennukit (või teisi mootorsõidukeid) juhtida, samuti võitluskunstide ja ekstreem spordialade jms harrastamine on lubatud vaid pere, hostpere ja YFU allkirjastatud kokkuleppe korral. Reeglites ei ole aga midagi kirjas härgade kohta.
Rosa küsis mult vaid, kumma härja ma tahan võtta ja nii me siis viisime kaks tohutut härg karjamaale sööma. Kusjuures just enne minekut tehti neile veel ka mingi süst (vaktsiin vms), mis neid tõsiselt ärritas. Ma pole kunagi ühtki looma nii hirmsasti kartnud kui neid härgi.
Õnneks härjad ei teinud mulle midagi, hoitsin pikkivahet ja kui looma samm pisutki kiirenes tõstsin vitsa, mida nemad kardsid ja mis neid aeglustas. Selle asemel sattusin kaklusesse papagoidega. Rosa kodu ümbruses elas palju papagoisid. Nad olid kärbitud tiibadege ja täitsid lemmikooma ülesannet. Neile väga meeldis hääli jäljendada. Teisel hommikul viisime Rosaga lindudele süüa. Ma ei osanud ned loomakesi karta ja mangosi söödaalusele pannes, üks lind arvas et tahan teda haarata ja ründas mu kätt. See oli päris valus. Käsi sai kriimustada, aga jäin ellu.
 |
| Õnnelik laps, hobuse seljas |
 |
| Täna oli Colombia Brasiilia jalka mäng, nii et selle särgi kandmine oli kohuslik. |
 |
| Papaiad ja õnnelikud inimesed |
 |
| Tubakas |
 |
| Minu pisike taltsutatav |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar