Minu tagahoov

Uskumatu mõelda, kui palju ma juba selle ajaga siin õppinud olen. Ma ei räägi ainult keelest vaid ka kultuurist ja elust enesest. Võin julgelt öelda, et ma pole enam see inimene, kes ma olin enne ja kes teab, kes ma olen nende viie kuu pärast mis mul siin jäänud on. 

Mõnikord täiesti suvalise seltskonnaga kuhugi minnes mõtlen, et huvitav mida Teie seal Eestis praegu teete. Kas Teil võiks olla aimugi, kus ma praegu olen ja kuhu need seiklused mind viivad? 

Mu hea sõber pühendas kord mulle selle luuletuse:

Minu tagahoov

Minu tagahoovis kõrgumas suur Džomolungma

 Ning tükike ookeanist möllamas seal

 Samaaegselt on soe ning sadamas lund

 ja Päikesekiired ei lahku sealt eal

 Minu hoovis on radu, kus veel pole käidud

 Ning torne, mida ilmselt on külastand' kõik

 Ühes otsas käib torm, mis teises on vaibund',

 Minu aias sa šimpanse kohata võid

 Kord hingata raske, sest kõrgused suured

 Kord maapinda katmas seal rabad ja sood

 Kuid alati kõik on käe-jala juures,

 Kogu maailma mahutab ära mu hoov  

Aitähh ❤ Liisa Lotta Tomp