Amazonas

1. Päev - Kohale jõudmine

Amazonase j6gi

Colombia on tohutu suur võrreldes meie väikse Eestiga. Seega, et Bogotast inimese kombel Amazonasesse jõuda, sõitsime kaks tundi Lennukiga. Olime (mina, kaks norra VÕPi Amalie ja Agnes, minu tugiisik Maria Paula, ja Agnese hostõde) ilusti õigeaekselt ehk kaks tundi enne lennu väljumist lennujaamas. Juhtus aga nii et Amazonase kohal olid äikesepilved, seega lükkus meie lend mõnusad neli tundi edasi. Õnneks saime tänu sellele Subways tasuta lõuna, nii et me väga ei kurvastanud.

Kodu j22b sinna poole

Kodu

Linnuke

Nahkhiired

6htus66giks olid kanajalad

Oma toas

Truu valvur

Viimaks peale 6h lennujaamas ootamist ja 2h lendamist olime kohal. Meid võttis vastu 28c-ne sooja pahmakas ja lämbe õhk. Parim osa minusuguse põhjamaalase jaoks oli aga uudis, et tegemist on talvega ja see on päevasel ajal üsna jahe temperatuur. Samuti oli Leticia  jõuluehteis.
Meie kodu järgnevaks 6ks päevaks oli Reserva Natural Tanimpoca. Ööbisime võrkkiikedes loodusjõududele igast küljest avatud peamajas. Laeall elasid nahkhiired ja üks konstruktor boa, kes neid seal vaikselt krõmpsutas. Siin seal hüppasid konnad ja sibasid ämblikud ja sisalikud.
Esimene õhtu oli küllaltki vihmane, seega lükkus meie päevagraafik veelgi hilisemaks ja esimene matk Amazonase metsas, giidiks üks indiaanihõimu liige, lõppes kottpimedas ööbimispaiga poole liikudes.

2. Päev

Perus

Võrkkiiges vaikselt õõtsudes ainsaks heliks looduse hääled, puhkab end väga hästi välja. Alustasime päeva varakult Leticia avastamisega.
Leticia on Colombia kõige lõunapoolseim linn. Elanikke ligi 33 000. Piiratud Amazonase metsade, Amazonase jõega, mille teisel kallas kuulub Braziilia ja Peruu riikidele.
Leticias istusimegi paati ja ületasime mõlema riigi piire. Nii et võin nüüd öelda, et olen nii Braziilias kui ka Peruus käinud.
Esmalt maabusime Islandias, väikeses Peruu külakeses. Tegime külale ringi peale.Jõime kohalikku limonaadi Inka Kolat tulime sealt tulema, et liikuda edasi Braziilia linnakesse Benjamin Costa. Seal külastasime turgu, kirikut ja sõime lõunat. Tagasi Comombiasse jõudsime

Turg Brasiilias

Kapten

Islandia "Mu armastus, Peru"

pärastlõunal. Käisime Leticia raamatukogus, mis oli ühtlasi ka ajaloomuuseom. Päikeseloojangu veetsime keskpargis, kuhu igal õhtul kella viie ajal koguneb sadu kui mitte tuhandeid väikeseid rohelisi papagoisid, kes tulevad sinna et puhata, et hommikul päikesetõusul jälle Amazonase metsadesse toitu otsima minna.

Kalur

Muuseomis

Muuseomis

Muuseomis

Limonaad sai otsa

Peru, Colombia, Brasilia

3.Päev

Paradiis

Kookus

L6una palimilehelt, peale tunde metsas seiklemist

Paradiis

Veetsime terve päeva Reserva Natural Tanimpoca alal. Indiaanlased viisid meid Amazonase metsa avastama. Esmalt räägiti meile erinevaid legende puude kohta. Õpetati teatud taime lehega linnuhääli tegema ja punuti igaühele taimelehest käevõru. Seejärel avastasime Amazonase puulatvu. Üles tuli ronida ise mööda köit, ligi 35m kõrgusel olevale platvormile. Sealt edasi sai juba mööda köit järgmistele platvormidele sõita. Küllalt kõrgustes kõikumisest läksime kajakiga pisikesele lisajõele sõitma. Igas kajakis kaks inimest. Mina olin koos Amaliega. Muidugi kuivaks me ei jäänud. Pole midagi lõbusamat kui kajakiga ümber käia. Samas ka pisut hirmus, sest neis jõgedes elab igasuguseid toredaid loomi. Lõpp sihtkohas hüppasime kõik koos indiaandlastega jõkke, et ühe taime koorest riivitud puruga pead pesta. Kusjuures juuksed olid pärast väga mõnusalt pehmed. Looduslik asi on ikka parem kui mistahes keemia.

S6ime piraajat

Väsitava päeva lõpuks sõime Amazonasest värskelt püütud kala. See oli väga maitsev. Tagasi oma koju jalutades tutvustasid indiaanlased kohalikke puuvilju, mis ainult Amazonases kasvavad.




4.Päev
Taaskord istusime Leticias paati. Seekord et Amazonase jõe saarekesi avastada. Möödusime näiteks saarest kus filmiti "Anakonda" filmid, peaosas Jennifer Lopez.
Esmalt maabusime Yacuruna saarel, Peruu terriooriumil. Seal saime teha pilte erinevate loomadega: laiskloom, pärdikud, anakonda, papagoid, kaiman ja kilpkonnad.

Sõbraga

Järgmine peatus Isla de Los Micos e Ahvide Saar. Esmalt loeti sõnad peale, et kõik, mis pole kindlalt seljas, taskus lukutaga, ehteks kõrvas või kaelas oleks targem paati jätta, sest väikseid pärdikutest paharette oli seal tohutult. Kes tahtis sai banaani kätte võtta et kuhja ahvikestega pilt teha aga kes eelistas üksik isikuid enda peal ronimas piisas lihtsalt ühe koha peal seismisest.
Kolmadal saarel tervitasid meid oma rahvariideis indiaanlased. Nad esitasid meile ka ühe rituaalse tantsu. Seejärel võisid, kes tahtsid oma kukrut kergitaÜüda suveniire ostes.
Neljandal saarel sõime lõunat. Toit oli lihtsalt imeline. Peamine kohalik kala. Aega jäi üle nii et otsustasime ühe vaatetorni otsa ronida. Vaade oli kaunis, roheline vaip igas suunas kuni silmapiirini ja kaugemalegi.
Viiendal ühtlasi ka viimasel saarel, mida me külastasime tutvustati meile Victoria amazonicat, ühte jõetaime, mille lehed on tohutud ja okkalised. Saarel elasid ka papagoid ja üks kodustatud loomake, kelle nime ma ei tea.
Viimaks tagasi oma kodus pärast võrkkiiges pisut puhkamist tuli meie juurde üks indiaan dlastest, kes töötab Tanimpocas. Ta kutsus meid Braziiliasse peole . Ega me siis võimalust käest saanud lasta ja läksime. Võtsime viimase takso, et sinna jõuda. Bussid ja taksod käisid seal vaid teatud kellaajani. Tantsisime kella kolmeni hommikul. Siis hakkasime tagasi Colombiasse jalutama. Umbes nelja ajal jõudsime Leticiasse.  Reservaadini oli aga veel 11km nii et otsustasime hommikuse esimese bussini Leticias ühel platvormil oodata. Kes magas, kes mitte, aga nägime päikesetõusu ja papagoide lahkumist. Kell kuus hommikul jõudsime oma võrkkiikedesse.

Jäätis

Papagoi

Pisike kaiman

Anakonda

Peru lipu taustal

Selfie

Kurg

Vasakult: Maria Paula, Agnes, Agnese host6de, Mina, Amalie

Pikkuse vahe on m6nus

Kolm V6Pi

Victoria leht

5.Päev

Magasin kella 11ni. Ostsin külapoest pisut süüa ja otsustasin metsa jalutama minna. Teised ei kavatsenud veel niipea tõusta nii et graafiku järgi plaanitu tühistasime üksmeelselt. Jalutasin päris mitu tundi, leides erinevaid ahviliike, putukaid, konne ja ämblikke. Õhtupoole mängisime koos kaarte, rääkisime, naersime ja nautisime viimast õhtut Amazonase metsas.













6. Päev

Kuhu iganes me ka ei l2heks, oleme nagu
superstaarid ja meiega tahetakse pidevalt
pilte teha. 

Otsin putukaid

Ärkasin kell neli hommikul, et päikesetõusu maagilistes värvides Amazonase metsa pildistada. Kell 9 pidime juba lennujaamas olema. Taaskord lükati aga lend edasi. Meilt isegi küsiti kas meie grupp oleks nõus veel üheks päevaks Amazonasesse jääma. Mina olin kahe käega ja kümne varbaga poolt, aga teistel olid muud plaanid, nii et jäime lennujaama ootama.
Lennujaamas tutvusin ühe väga huvitava Austraalia turistiga. Üks kirurg, kes iga aasta oma viienädalase puhkuse veedab maailma avastades. Ta ei saanud aru hispaania keelsest infost, mida lennu kohta edastati nii et ma tõlkisin talle ja siis hakkasime rääkima. Nüüd kui peaksin kunagi Austraaliasse sattuma on mul seal üks sõber kelle uks on mulle alati avatud.

Selline oli mu kuus päevs Amazonases. Ükskord lähen ma sinna tagasi, selles olen ma kindel.