Ma igatsen...

... oma kallist koera Sofit. Siin on tohutult koeri - suuri ja väikeseid, üsna sõbralikke ja mitte nii sõbralikke, igat värvi ja igat tõugu. Minu äärmiselt sõnakuulmatu Sofi on ikkagi kõige kallim.

...ühepajatoitu. Mul on riisist kõrini.

...eesti keelt. Möödunud on pisut üle kahe kuu sellel kontinendil. Ma saan enamvähem aru mida mulle hispaania keeles räägitakse ja oskan pisut puterdades vastata. Olen avastanud ennast ka mõtlemas vahel hispaania keeles. Samas unenäod on eesti keeles ja igal hommikul venitan ma võimalikult kaua kodus, oma toas, tahtmata jälle astuda teise keelekultuuri. See nõuab tohutult energiat, et tahta saada inimestest oma ümber aru.

...kaneeli. Selle maitset ja lõhna.

...Tallinna Loomaaeda. Kes teab, see teab.

...olla nähtamatu. Jah, kujutate ette Eestis mul oli selline supervõime. Pisut introvertne nagu ma olen, on see üks raskemaid asju. Siin on see minujaoks täiesti võimatu. Kuhuiganes ma lähen, pilgud püsivad minul. Inimesed lõpetavad töö ja lihtsalt jõllitavad. Vahel möödudes sosistavad. Tihti vilistatakse, hüütakse "Hola, mona" või "gringa". Tuttavad koolist, sugulaste hulgast või inimesed kellega mind on tõenäoliselt tutvustatud, aga mul pole enam õrna aimugi kus või kuidas nende nimi võiks olla, tulevad minuga rääkima, või kutsuvad kaasa enda poole kohvi jooma või kuhu iganes. Näiteks täna käisin linnapea kabinetis kohvi joomas, mis sest et tahtsin tegelikult jõuda puuviljapoodi enne selle sulgemist.

...õppimist. Igatsen seda tunnet kui pea tossab otsas ja midagi aru ei saa, aga homme on tulemas kontrolltöö ja kui seda positiivsele hindele ära ei tee on kursus rikutud. Siin ei ole mul koduseid töid, kontrolltööd on väga harva ja sõnaraamatu abiga saan needki varasemalt tundides viibimatta tehtud paremini kui kohalikud. Matemaatikas, keemias, füüsikas ja inglise keeles: teen tunnitöö  ära esimese viie minuti jooksul, magan, lõbustan end sudokudega,  vahel näitan ise õpetajale, kus ta vea teeb või annan ise tundi (inglise keel). (Tean et tagasi Eesti koolis olles söön oma sõnu :)

...puktuaalsust. Laupäeval ärkasin kell 4.30 hommikul, et olla kokkulepitud aja järgi 5.30 pargis, kuhu oli lubatud mulle mootorrattaga järgi tulla. Mina kui kohusetundlik inimene olin kohal viis minutit varem. Ootasin tund aega. 6.30 tuli sõnum "Tulen hoopis autoga. Varsti seal". 7.15 jõudis inimene kohale.

...heledasilmseid inimesi. Üks päev kohtasin siniste silmadega turisti. Ma arvan et ma jõllitasin teda sama moodi, nagu siin mind vaadatakse.

...sügist. Igatsen neid langevaid punase-kollase-kirjusid lehti ja sügise lõhna. Pakse kampsuneid, villaseid sokke ja kindaid.

...wifit. Siin seda pole.

...autosid. Boavitas leiab kõige rohkem kümmekond autot. Kui on vaja  minna teise linna, siis heal juhul viib keegi su mootorrattaga ära, halvemal juhul pead leppima ülerahvastatud minibussiga, mille pidurid päris kindlasti ühtki turvakontrolli ei läbiks.

...paksu tekki. Siin pean leppima kahe õhukese pleediga. Mul pole küll öösel külm, aga palju mõnusam uni tuleb ikka paksu vatiteki all.

...filme, millele pole tekst peale loetud. Siin on absoluutselt kõik filmid ja uudised pealeloetud hispaania keelse tekstiga. Filmid milles ma kuulen näitlejate päris häält tunduvad ka sisult palju paremad. Eriti õudne on veel siis kui olen varem seda filmi näinud õiges vormis.

...inimesi, kellele meeldib päike. Enamus colombialased on nahatoonilt meist eestlastest vaid pisult tumedamad ja ka neil on näha kui päike peale hakkab. See ei meeldi neile aga üldse. Nad tahaksid kõik olla valged, kahvatu nahaga. Seetõttu päikselise päevaga haaratakse päikesevari, kantakse võimalikult pikki riideid või ei väljutagi majadest.

...raamatuid. Ma tahan lugeda. Ma võiksin lugeda hispaania keelseid raamatuid, aga hetkel on see keelebarjääri tõttu veel liiga raske ja aeganõudev. Samuti puudub siin raamatupood, et leida meelepärast hispaaniakeelset kirjandust.

...sooja dušši. Käin iga päev vähemalt korra või kaks dušši all. Iga kord teen seda ülihelikiirusel soovides, et ma enam kunagi seda uuesti kordama ei peaks. Vesi on jääkülm.

...inimesi, kes saavad aru, et nad ei oska laulda ja järeldavad ise sellest, et teiste juuresolekul nad siis ei tee seda. Ei vaja pikemat kommenteerimist.

...prügikaste. See on kohutav kui loodusvaenulikud nad siin on. Süüdimatult visatakse pakend  tänavale, klassi põrandale, metsa, kraavi, kuhu iganes. I n e t u.

...jalutuskäike metsas, kus ma ei pea taimi kartma. Nüüd on asjad juba pisut loomulikumaks muutnud, aga esimene kuu suutsin ma end alati metsas kuidagi vigastada. Siin on kõik taimed okastega. Isegi nähes kivil ilusat pehmet rohelist sammalt kuhu istuda. Ära tee seda!!!??. Need taimed on salakavalad ja mõeldud eurooplaste peletamiseks.

...sarkasmi. Ma kipun tihti vastama küsimustele irooniliselt ja vastupidiselt. Siin ei saa inimesed sellest absoluutselt aru. Näiteks läksin poodi ja kohtasin seal klassiõde- “Tere, Liisi! Mis teed?” - “Jahin elevante”. Ta vaatas mind kui lolli ja pole minuga sellest päevast enam rääkinud. Samuti on raskusi sellega, kui mult küsitakse midagi eitavas vormis ala “ Kas sa pole varem seal linnas käinud? ” Minu loogika ütleb, et kui ma vastan jaatavalt, nõustun ma sellega, et ma pole seal käinud. Võibolla on asi minu loogikas?

...liiklusreegleid. Kiiruspiiranguid pole. Liiklusmärke pole. Kõnniteed pole. Kiivreid ja muud turvavarustust ei kasutata. Olen näinud ühel mootorrattal korraga viite täiskasvanut. Olen näinud kuidas mootorrattaga trantsporditakse muruniidukit- üks inimene juhtis, teine istus tagurpidi sadulas ja hoidis muruniiduki käepidemest kinni.  Olen näinud päris hulgaliselt riste maantee ääres....

Aga ma armastan Colombiat ja ma keeldun siit lahkumast.

Mu elu siin on sama tore kui sellele lambale avanev vaade bussi katuselt