Superstaar

Eile käisime saatkonnas viisat kinnitamas. Juan viis meid sinna aga ta pidi jääma välja, kuni me sees asjad korda ajame. Saatkonnas ei rääkinud mitte keegi inglise keelt. Õnneks Agnes sai pisut paremini aru kui mina ja ta aitas mind. Siis selgus, et tema ja Amelia viisad pole päris õigesti vormistatud. Neil oli ametlik dokument eraldi paberil, aga mitte passis. Seega nad pidid ühte teise majja minema viisasid tegema ja mina jäin üksi. Niipalju sain aru, et pean sõrmejälgi andma ja foto jaoks kaamerasse vaatama, aga siis tuli veel pabereid täita ja see oli raske. Õnneks sain hakkama ja võin nüüd täiesti ametlikult Colombias viibida.

Peale saatkonnas käimist läksime Mariaga lõbustusparki. See oli paksult õpilasi täis. Ma arvan, et kaks koolitäit lapsi, kõik koolivormides. Kui me atraktsioonide sabas seisime, trügisid kõik meist mööda, sest neil oli mõni klassikaaslane eespool. Maria sai pahaseks ja läks õpetajatega rääkima. Neil oli suva, nii et Maria läks turvatöötajatega rääkima. Nad olid väga sõbralikud ja ütlesid kohe: " Me anname teile neljale siis VIP pääsmed, millega te saate kõigil atraktsioonidel järjekorrast ette". 

Me käisime kõigil atraktsioonidel. Mõned neist olid ikka väga õudsed, kus sa veetsid päris palju aega pea alaspidi. Esimest korda tundus ka õuduste maja väga õudne. 

Peale selle, et meil olid nüüd VIP pääsmed, mis kõigis kadedust tekitasid, olime mina, Agnes ja Amelia kõigile vaatamisväärsusteks. Kuhu iganes me ei läinud, kõikide pilgud püsisid meil. Vahepeal hõigati meile "hola" ja kui me vastasime, siis hõikaja kiljatas ja rääkis oma sõpradele kohe, mis juhtus. Ühe atraktsiooni juures küsiti isegi, kas me tahaks nendega koos pilti teha.

Vasakult: Maria ema, Maria, mina, Amelia

Peale lõbustusparki läksime sööma kohta nimega "Crepes and Waffles". Sealsed toidud ja joogid olid nii head. Portsjonid olid aga väga suured. Mina ja Amelia ei suutnud enda omi ära süüa. Jõudsime koos järelduseni, et colombialased on küll lühikest kasvu, aga neil on kõhus lisaruum toidu mahutamiseks.

Lisaks tahan rääkida liiklusest, mis on kohutav. Kiiruspiiranguid siin ei ole ja kohati on tänavad augulisemad kui Eestis. Samuti puuduvad tagaistmetel tihti turvavööd. Auto- ja bussijuhid on hullud. Isegi, kui järgmise sõidukini on viis meetrit, läbitakse see gaas põhjas ja siis pidurdatakse, nii et kõik lendab ja sõidukite vahele jääb kaks millimeetrit. Samuti ei ole mingit austust jalakäijate vastu. Kui saad eluga üle tänava, võid õnnelik olla, kui ei, oled ise süüdi. Ja siis on veel mootorratturid, kes poevad ka kõige kitsamatesse vahadesse, et saaks  valgusfoori tagant startida esimesena. Juhtub ka nii, et ummikute tõttu jäävad sõidukid keset ristmiku seisma ja siis sõidavad ikkagi külgedelt teised autod ka sinna ristmikule ning algab signaalide koor ja keegi ei liigu edasi ega tagasi.